Eesti infoühiskonna visioon aastaks 2020 (Teema 4)

 Inimesed on läbi ajaloo mõelnud tuleviku peale ja teinud igasuguste valdkondade kohta ennustusi. Seda tegi ka Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aastal 2013, kui tehti prognoos 2020. aasta infoühiskonna kohta. Järgnevalt kirjutan ühest punktist, mis prognoosis täppi läks, ja teisest, mis päris täpne pole.

 Minu arust on väga täpselt kirjeldatud inimeste paremat eluolu. Visioonis tähtsustatakse seda, et infoühiskonna kolm põhilist sammast oleksid tagatud - info vaba liikumine, turvalisus ja privaatsus. Eesti inimesel ei teki probleeme veebist info hankimisega. Suurem osa infost on vabalt kasutatav ja salastatud on ainult asjad, mis peavad olema salastatud. Meedia on teinud head tööd, mis puudutab kõikide vaatenurkade analüüsimist. Leidub muidugi erandeid, nagu jälle päevakajaline Estonia teema. 

Eesti inimene võib ennast üpris turvaliselt tunda, mis puudutab veebis olemist. Eesti riik teeb minu arvates head tööd igasuguste pahategijate vastu. Politsei- ja Piirivalveamet teeb koostööd ka välisriikidega, et näiteks kinni nabida Rumeenia petukirja saatjaid. Sama võib öelda ka privaatsuse kohta. Eestis tähtsustatakse seda, et inimene võiks ennast privaatselt tunda. Veebis on täiesti võimalik toimetada nii, et inimese eraelu kuskilt välja ei tuleks.

Eesti inimene on saanud interneti suhtes palju teadlikumaks ja tänu sellele on riigil kerge neid kolme sammast tugevana hoida.

Prognoos ei olnud päris täpne haridust puudutava punkti kohta. Tõsi on see, et õpilaste elu on palju kergemaks tehtud, sest osa õppetööst on võimalik ära teha ka veebi vahendusel. Prognoosis aga väideti, et tänu sellele on muutunud õppetöö rohkem personaalsemaks ja paindlikumaks. Sellega ma päris nõus ei oleks. Suures pildis on jäänud õppekava struktuur samaks - õpetajatel on kindel teemade hulk, mille kõik tema õpilased peavad omandama. Õpilastel pole valikut õppida rohkem neid aineid, mis talle huvi pakuvad, vaid ta peab ka omandama need ained, mis talle ei meeldi.

Paindlikuse koha pealt ka eriti midagi tegelikult ei ole muutunud. Riigi eriolukorra ajal rääkisid paljud õpilased, et nad said ise valida, millal nad õpivad, ja see sobib neile. Igasugused tööde tähtajad jäid ju tegelikult samaks ja õppurid pidid ikkagi kindlaks ajaks ära õppima. Muutus ainult tööde esitamise viis ja minu arust pole vahet, kas ma lähen koha peale tööd kirjutama või saadan vastused kodust.

Visioon nägi ette, et hariduse omandamine muutub IT arengu tõttu personaalsemaks ja paindlikumaks. Vähesel määral see ka juhtus, aga suures pildis on hariduse struktuur samaks jäänud.