"Snowden" (2016) arvustus

 Biograafiline film "Snowden" tuli välja aastal 2016 ja selle režissöör on Oliver Stone. Film põhineb muidugi Edward Snowdeni elul, aga filmi stsenaariumi loomisel on kasutatud ka kahte raamatut: Luke Hardingu "The Snowden files" (2014) ja Anatoly Kucherena "Time of the Octopus" (2015). Edward Snowdenit kehastab näitleja Joseph Gordon-Levitt ja Lindsay Millsi kehastab Shailene Woodley. Peale selle mängivad veel filmis Melissa Leo, Zachary Quinto, Tom Wilkinson ja paljud teised. Väikses lõigus astub endana üles ka Edward Snowden.

Filmis käsitletakse 2004 - 2013 aastate sündmusi, mille käigus Snwoden tõi avalikkuse ette NSA (National Security Agency) massilise illegaalse järelvalve paljude riikide kodanike üle. NSA kasutas luuretehnoloogiat, et tungida sisse kodanike seadmetesse, et koguda isiku kohta tema privaatset infot. Film algab sellega, kuidas Snowden kohtub 2013 aastal ühes Hong Kongi hotellist ajakirjanikega, et hakata neile seda infot lekitama. Ülejäänud film koosneb suuresti tagasivaadetest Snowdeni elule aastatel 2004 - 2012, mil ta töötas CIA (Central Intelligence Agency) ja NSA heaks. 

Snowdeni algne plaan oli teenida Ameerika sõjaväe eriüksuses, kuid jalgade valva seisundi pärast ei saanud ta seal edasi teenida. Kuna ta tahtis ikkagi oma riiki teenida, siis ta prooviski ühineda CIA-ga. Ta võeti sinna vastu ja ta hakkas väljaõpet saama. Samal ajal leidis ta endale armsama nimega Lindsay Mills. Snowden oli oma lennu kõige parem õpilane ja pärast väljaõppe lõpetamist saadeti ta 2007 aastal Genevasse tööle. Seal ta avastas, et CIA on valmis tegema illegaalseid asju, et inimestelt informatsiooni kätte saada. Näiteks murti sisse privaatsetesse sõnumitesse ja peale selle lavastati üks mees süüdi purjus peaga juhtimises. Peale selliseid sündmusi lahkus Snowden CIA-st.

Edasi liitus Snowden NSA-ga, millega soeses ta hakkas Jaapanis tööle. Tema ülesanne oli luua programm, mis salvestaks hädaolukordade korral kõik vajalikud andmed teise kohta ümber, et midagi ära ei kaoks. Ta nimetas selle "Epic Shelteriks". Jaapanis olles saab ta veel teada, et USA on paljud enda liitlasriigid ära saboteerinud juhuks, kui riik peaks USA vastu pöörama. Snowden lahkub ka NSA-st.

Kuna kuidagi peab elatist teenima, siis ühineb Snowden uuesti CIA-ga. Tema uus ülesanne ootab Hawail, kus ta saab teada, et "Epic Shelterit" kasutatakse hoopis teistel eesmärkidel. Programm annab reaalajas droonijuhtidele infot, kus on terroristid ja selle abil teatakse, mida pommitada. USA agentuuride ebaeetilised võtted olid Snowdeni selleks ajaks täiesti vihale ajanud ja ta otsustas avalikkuse ette minna. Tõestusmaterjaliks oli ta enda tööarvutist mälukaardile ümber salvestanud mõned failid ja smuugeldas selle kaardi ruubiku kuubiku sees töö juurest välja.

Ajakirjanikud, kellega Snowden Hong Kongis kokku sai, suudavadki info meediasse panna ja Snowden proovid Ladina-Ameerikasse põgeneda. Lend lendas läbi Moskva ja sellel ajal, kui ta Moskas pidi ümber istuma, oli USA Snowdeni passi juba kehtetuks muutnud. Snowden jäi Venemaale lõksu ja elab seal tänapäevani.

Minu arvates on film väga hästi üles ehitatud ja ma nautisin selle vaatamist. Väga hirmutav on mõelda, et riik pääseb igasugusele infole ligi nii, et kodanik sellest ise ei teagi. It-maailm on ajaga väga palju edasi arenenud ja see areneb veel palju edasi. Suure võimuga tuleb kaasa ka suur vastutus. Inimestel võib olla võimalus tehnoloogiaga igasuguseid asju teha, aga alati peab mõtlema, kas see on ka eetiline. Privaatsus on üks inimeste põhiõigustest ning NSA ja CIA käitusid väga ebaeetiliselt, kui nad kodanike eraeludes tuhnisid. Õnneks leidus üks selline inimene, kellel oli veel aru peas ja julges midagi ette võtta.

Film on küll biograafiline, aga sellegi poolest pole keskendutud ainult Snowdeni elule, vaid suur rõhk on ka it eetika aspektil. Oliver Stone valis väga hea viisi, kuidas inimeste tähelepanu sellele teemale pöörata. Kui ta oleks teinud filmi näiteks ainult selle kohta, kuidas NSA ja CIA inimeste järgi luurab, siis oleks sellel filmil palju väiksem vaatajaskond. Biograafiline aspekt on filmile lisaväärtus, sest See annab nii öelda inimestele aimu, kelle poolt peaks olema. Ma usun, et NSA ja CIA ise ei arvagi, et nad oleks midagi valesti teinud.

Soovitaksin seda filmi kõigile, kes kasutavad kasvõi nutitelefoni. See teema jätab mõtlema isegi peale filmi lõppu, kas tasub ikka kõike läbi nutifiltri teistega jagada.