E-ITSPEA Mikael Tüür

 Iga tööandja unistus on see, et kõik tema alluvad oleks nö professionaalid. Sellepärast korraldataksegi töökohtadele konkursse, et tööandjad need parimad suurest hulgast üles leiaks. Riikide kaupa mõeldakse "keskmisest" professionaalist erinevalt. Kindlasti on erinevus sees USA ja Kongo DV IT-spetsialistidel. Sama moodi on ka Eestis. Järgnevalt proovin kirjeldada, milline peab olema Eestis IT-valdkonnas töötav isik, et teda hakataks professionaaliks kutsuma. Täna peab IT prof olema väga laia silmaringiga ja peab suutma lahendada kõik ülesanded, mis talle ette antakse (muidugi mõistlikuse piirides). Samas peab ta seda ka suutma kiiresti teha, sest aeg on raha. Kindlasti peab ta suutma teha koostööd enda kolleegidega ja arvestama sellega, et tema töö mõjutab ka teiste tööd, kui tegemist on ühise suure projektiga. Kui töötajal puudub suhtlemisoskus ja ta ei oska ennast hästi väljendada, siis kogu töö seisab selle arvelt.  Peale selle on veel tähtsal kohal enda aja ja elu planee...

 Tarkvara tooted võib jagada nelja suuremasse gruppi: ärivara, jaosvara, priivara ja avavara. Neid eristab see, kuidas on toote puhul litsentse kasutatud, ja on ka paika pandud, kas tarkvara võib jagada, arendada või müüa. Kolme esimest keelavad ära toote muutmise (need kuuluvad kõik omandvara alla) ja neljandaga võib peaaegu kõike teha, aga see oleneb copyleftist. Copyleft määrab ära, kuidas peab käituma, kui on soovi enda versiooni tootest teistega jagada. Avavara tooted jaotuvadki omakorda neljaks: väga tugevate, tugevate, nõrkade või puuduvate copyleftiga tarkvaradeks. Kui toodetel on copyleft olemas, siis see tähendab seda, et muudetud faili peab jagama samadel tingimustel, millega inimene ise tarkvara kätte sai. Kui copyleft puudub, siis on isegi võimalik tarkvara ärivaraks muuta. Aga kui palju mõjutab copyleft arendaja otsust, mis puudutab tarkvarale litsentsi peale panemist? Kõik oleneb sellest, mida loodud tarkvara endast kujutab. Kui tarkvara teeb midagi uudset ja see on ...

 Tänapäeval on põhimõtteliselt kõik asjad (selle all mõtlen kellegi loomingut, leiutisi jne) autoriõigusega kaitstud. Autoriõigusel on kaks suuremat eesmärki: tunnustada autorit ja toetada autorit rahaliselt, kui keegi teine soovib tema loodut kasutada. Mõlemad on üllad eesmärgid ja need annavad autorile motivatsiooni enda tööd jätkata, kuid paljud tunnevad sellepärast ka ebavõrdsust.  Autoriõigus on pandud peale ka näiteks mingitele programmidele, mida tegelikult keegi teine sooviks edasi arendada, aga autoriõigus keelab selle ära. Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus "The case for copyright reform" tuuakse välja kuus punkti, mida autoriõiguse seaduse juures muuta või samaks jätta. Esimeses punktis puudutavad nad moraalset õigust. Igal autoril on olla õigus tunnustatud, kui enda loodu autor. Teistel on keelatud öelda, et nemad on hoopis tegelikud autorid, kuigi nad ei ole. Selle punktiga olen 100% nõus, sest raske töö eest võiks natukenegi tunnustust saada. Kui kee...

Tänapäeval on väga raske leida inimest, kes ei kasutaks veebis suhtlusvõrgustikke. Internet ja selles toimuv suhtlus on tõusnud inimeste eludes tähtsale kohale ja paljud ei kujutakski elu ilma selleta ette. Selle jaoks, et kõigil oleks seda hea ja mõnus kasutada, on välja mõeldud netikett. See sisaldab endas põhimõtteliselt käitumisviise, mis aitavad inimesel veebis viisakaks jääda ja samas õpetab teiste peale mõtlema. Virginia Shea on kirjutanud raamatu "Netiquette", kus ta on sõnastanud veebis suhtlemise 10 käsku.  3. käsk "Tea, kus sa oled" räägib sellest, kuidas inimene peab enne mõtlema mida ja kuhu ta kirjutab. Mul on oma kogemus selle kohta, kuidas üks isik sellest absoluutselt kinni ei pidanud. Ma teenisin Kaitseväes Kuperjanovi jalaväepataljonis ja meil oli seal poistega tehtud kompanii peale grupivestlus Messengeri keskkonnas. Vestlus loodi selle jaoks, et kõik sõdurid teaksid tunniplaani, saaksid kuskilt tunnis õpitud materjalid kätte ja saaksid võimaliku...

 Inimesed on läbi ajaloo mõelnud tuleviku peale ja teinud igasuguste valdkondade kohta ennustusi. Seda tegi ka Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aastal 2013, kui tehti prognoos 2020. aasta infoühiskonna kohta. Järgnevalt kirjutan ühest punktist, mis prognoosis täppi läks, ja teisest, mis päris täpne pole.  Minu arust on väga täpselt kirjeldatud inimeste paremat eluolu. Visioonis tähtsustatakse seda, et infoühiskonna kolm põhilist sammast oleksid tagatud - info vaba liikumine, turvalisus ja privaatsus. Eesti inimesel ei teki probleeme veebist info hankimisega. Suurem osa infost on vabalt kasutatav ja salastatud on ainult asjad, mis peavad olema salastatud. Meedia on teinud head tööd, mis puudutab kõikide vaatenurkade analüüsimist. Leidub muidugi erandeid, nagu jälle päevakajaline Estonia teema.  Eesti inimene võib ennast üpris turvaliselt tunda, mis puudutab veebis olemist. Eesti riik teeb minu arvates head tööd igasuguste pahategijate vastu. Politsei- ja Pii...

 Veebikataloog on uue meedia komponent ja see kujutab endast võrguviidete süstematiseeritud kogu. Põhimõte otsingumootoriga on sama - kirjutad midagi otsinguribale ja saad vastu linke teema kohta, mida otsisid. Suurim erinevus on see, et otsingumootor hakkab faile läbi käima ja otsib neid märksõnu kogu sisu ulatuses. Kataloog töötab teistmoodi - failidele on pandud eraldi külge viited ja otsitavad märksõnad käivad läbi need viited. Seda viitebaasi hooldavad inimesed, aga otsingumootorid on täielikult automatiseeritud. Tekib kindlasti küsimus, milleks on üldse vaja katalooge, kui otsingumootorid teevad niigi head tööd? Tänapäeval ongi nende vahe väga väike, aga osades valdkondades kasutatakse katalooge endiselt, sest info otsimise valdkonnad on väga erinevad. Veebikataloogid annavad võimaluse otsida infot väga spetsiifiliste teemade kohta. Väga kerge näide oleks see, et kui me otsime infot kohvi kohta, siis otsingumootorit kasutades võime sattuda mõne artikli peale, mis räägib kakao...

 Väga raske on leida inimest, kes ei oleks kuulnud internetist. Kui mainida vestluses internetti, siis mõeldakse kohe veebi peale. Paljud ei teagi, et internet oli kasutuses juba enne veebi. Osa nähtustest jäi internetti pidama ja teine osa kadus täielikullt.  E-post Esimene e-posti laadne programm loodi 1965. aastal MIT-s. See kandis nime "MAILBOX" ja see võimaldas ühe ja sama arvuti erinevatel kasutajatel jätta üksteisele teateid. Järgmine samm oli organisatsiooni siseste arvutite omavaheline suhtlus. ARPANET suutis selle teoks teha 1969. aastal, kui suudeti ühest arvutist teise kiri saata. E-posti arendas edasi Ray Tomlinson. Tema lahendas probleemi, kuidas arvuti peaks teadma, millisele teisele arvutile kiri tuleb saata? Tomlinson võttis kasutusele märgi @ ja andis igale kasutajale kindla aadressi, millele arvuti suutis kirja saata. Põhjaks sai "kasutajanimi@arvuti nimi" ja sellisena kasutatakse seda ka tänapäevani. Aastaks 1976 oli 75% kogu ARPANETi andmevahetu...